Maa vibratsioonilised konstandid: Schumanni resonantsi mõistmine (ja miks see ei saa "kiireneda")

Heli ja heaolu maailmas kuuleb sageli "Maa sagedusest", "planeedi kiirenevatest südamelöökidest" või väidetavast Schumanni resonantsi tõusust, mida seostatakse "kollektiivse teadvuse ärkamisega".

Need ideed levivad laialdaselt, kuid mida ütleb tegelikult füüsika?

Teeme rahulikult ja rangelt selgeks, mis on vibratsiooniline konstant, mis on Schumanni resonants ja miks selle füüsiline mehhanism välistab igasuguse dramaatilise "kiirenemise".

Mis on Schumanni resonants?

Schumanni resonants kannab Saksa füüsiku Winfried Otto Schumanni nime, kes ennustas selle olemasolu 1952. aastal. See tähistab elektromagnetiliste madalsageduste kogumit, mis resoneerivad loomulikult Maa pinna ja ionosfääri vahelises ruumis.

Konkreetselt öeldes: Maa pind on juhtiv, nagu on ka ionosfäär (umbes 60–90 km kõrgusel). Nende vahel asub isolatsioonikiht – atmosfäär. See konfiguratsioon moodustab planeedi mõõtmetes tõelise resonantsõõnsuse, sarnaselt hiiglasliku kõlakastiga. Äikese pidevad elektrilahendused (maailmas umbes 50 välku sekundis) ergutavad seda õõnsust, sarnaselt sellele, kuidas klaasi serva hõõrudes saab selle helisema panna.

Tulemus: põhisagedus umbes 7,83 Hz, millega kaasnevad sekundaarsed harmoonilised sagedused umbes 14,1 Hz, 20,3 Hz, 26,4 Hz ja 32,4 Hz.

Miks me räägime "konstandist"?

See, mis teeb Schumanni sageduse stabiilseks, pole kokkulepe ega uskumus: see on planeedi füüsilise geomeetria otsene tagajärg.
Põhisagedus sõltub peamiselt kahest elemendist:

• Maa ümbermõõt (umbes 40 000 km), mis määrab resonantsi võimaliku lainepikkuse;
• Valguse kiirus, mis on ise universaalne füüsikaline konstant.
  
  
  
  

Maa suurus on teada ja see ei saa muutuda, mistõttu on selle ümbermõõt ja suurus konstant, mida saame hõlpsasti arvutada ja mis on täpselt 40 075 km.

Teame ka matemaatilisi seoseid valguse kiiruse (universaalse konstandi) arvutamiseks.
" Ole Rømer tõestas 1676. aastal, et see on piiratud. Teadlased asusid seejärel määrama selle väärtust erinevate vahenditega, kusjuures täpsus aastatega paranes. XIX sajandi lõpuks oli üldtunnustatud, et see on umbes 300 000 km/s; 1975. aastal oli kõige täpsem usaldusväärne tulemus 299 792 458 ± 1 m/s. 1983. aastal defineeris rahvusvaheline kokkulepe meetri ümber nii, et valguse kiirus on täpselt 299 792 458 m/s.

Valguse kiirus vaakumis on kiirus, millega levib elektromagnetväli ruumis. See omadus peegeldub kaudselt Maxwelli võrrandites (1865) ja vahetumalt nende üldistes ja põhjuslikes lahendustes, milleks on Panofsky-Phillipsi võrrandid (1962) ja Jefimenko võrrandid (1966)." (Vikipeedia allikas)

Seda võib kokku võtta lihtsa suhtega: resonantsisagedus on võrdeline valguse kiirusega jagatuna Maa ümbermõõduga. Kuni Maa säilitab oma mõõtmed ja valguse kiirus püsib samana (mida pole üle sajandi kestnud teaduslike vaatluste jooksul mõõdetavalt muutunud), ei saa põhisagedus oluliselt nihkuda. See ei ole arvamus, see on geomeetriline tagajärg.

Hans Cousto ja kosmiline oktaav: andes taeva rütmidele hääle alates 1978. aastast

Selle stabiilsete ja mõõdetavate sageduste idee jätkuna on raske rääkida maistest vibratsioonidest ilma Šveitsi matemaatiku ja muusikateadlase Hans Cousto (sünd. 1948) töödest rääkimata. 1978. aastal avaldas ta teose Die Kosmische Oktave (Kosmiline oktaav), mis paneb aluse meetodile, mida heliteraapias siiani laialdaselt kasutatakse.

Selle põhimõte toetub tuntud muusikalisele seadusele: sageduse kahekordistamine tõstab seda ühe oktaavi võrra, muutmata selle olemust. Cousto rakendas seda põhimõtet astronoomiliste tsüklite puhul, mis on kuuldavaks saamiseks liiga aeglased, transponeerides neid järjestikuste kahekordistamiste abil ülespoole, kuni need muutuvad kuuldavaks.

Nii muutub Maa tiirlemine ümber Päikese (üks aasta) pärast 32 järjestikust oktaavi 136,10 Hz sageduseks: see on kuulus "OM-noot", mida kasutatakse meditatsioonis ja helikausside puhul ning mida seostatakse tavaliselt südame tšakraga. Samamoodi annab Maa pöörlemine ümber oma telje (üks ööpäev) pärast 24 oktaavi 194,18 Hz sageduse, mille Cousto ristis "Maa noodiks". Ta rakendas sama meetodit Kuu tsüklite, päikesesüsteemi teiste planeetide ja – siin jõuame tagasi eelmise teema juurde – Schumanni resonantsi enda puhul.

Siin on tabel, mis võtab osaliselt kokku tema tööd planeetide sageduste, aga ka muude suhete, nagu värvide ja tempo kohta.



Kohtusin Hansuga 2022. aastal Cannatrade'il, mis toimus 20.–22. mail 2022 Šveitsis Bernis, ja veetsin temaga üsna palju aega. Tutvustasin talle oma biokommunikatsiooni-alaseid töid, kuna Roger Liggenstorfer kirjastusest nachtschatten, mis on spetsialiseerunud psühhedeelsetele taimedele, kutsus mind tema kirjastuse stendil Peruust pärit tubaka ja kanepi terapeutilist "laulu" kuuldavaks tegema. See oli taas maailma esmaesitlus, mille üle mul oli heameel olla teerajaja ja jagada kogemust salongis viibinud inimestega.

Muuseas, kui küsisin Hansult, kuidas ta tuli ideele arvutada planeetide sagedusi, vastas ta, et seened sosistasid seda talle. Teisisõnu, just psilotsübiini mõju all toimunud mõtiskluste tulemusel see 1978. aastal alguse sai. Seejärel järgnes "Kosmilise oktaavi" kirjutamine, mida saab tasuta .PDF-failina lugeda siit:

https://www.planetware.de/download/cousto/Son_et_Couleur-Octave_Cosmique.pdf

Siin on foto, mille tegin Rogeriga vasakul ja Jorge Cervantesega, ühe maailma juhtiva kanepikasvatuse eksperdiga, kes samuti hindas kõrgelt minu esitlust selle õpetaja-taime laulu kohta.

Oluline on mõista, et oktaav on puhtalt matemaatiline operatsioon (sageduse korrutamine kahega nii mitu korda kui vaja): see ei muuda algse nähtuse stabiilsust ega olemust, vaid teeb selle inimkõrvale kuuldavaks. Teisisõnu, 136,10 Hz OM-noot on stabiilne täpselt samal põhjusel, miks Maa aasta kestab alati umbes 365 päeva: need on kaks viisi ühe ja sama tsükli väljendamiseks, üks päevades, teine hertsides.

Sarnaselt Einsteini/Plancki võrrandile, mida kasutan molekulide resonantsisageduste konstantide arvutamiseks, tõstavad Hans Cousto tööd esile vastastikkust materiaalse maailma ja energiamailma vahel, kasutades matemaatilisi suhteid ühelt teisele üleminekuks.

Huvitav on märkida, et Cousto esitas oma lähenemist vähem teadusliku tõestusena kui sümbolistliku keelena: sillana ratsionaalsete teadmiste (astronoomia, matemaatika) ja palju vanema intuitsiooni, nn "sfääride muusika" vahel, mis ühendab taevakehade liikumised helide ja värvidega. See nüanss on väärtuslik ja langeb täpselt kokku sellega, mida eelpool Schumanni resonantsi kohta öeldi: nende sageduste väärtus ei põhine ideel, et need muutuvad või kiirenevad kollektiivset transformatsiooni kuulutades, vaid vastupidi – nende tähelepanuväärsel stabiilsusel, mis on ankurdatud astronoomilistesse ja füüsilistesse tsüklitesse, mis inimelu skaalal muutuvad erakordselt vähe.

Stabiilne sagedus, kuid mitte koma täpsusega fikseeritud

On tõsi, et mõõteriistad registreerivad kergeid kõikumisi, kuid tuleb eristada kahte väga erinevat asja:

Amplituud (signaali tugevus) varieerub tõepoolest vastavalt kellaajale, aastaajale, ülemaailmsele äikeseaktiivsusele või päikeseaktiivsusele. See on normaalne ja hästi dokumenteeritud: mida rohkem on aktiivseid troopilisi äikesetorme, seda tugevam on signaal.

Põhisagedus jääb püsima umbes 7,83 Hz juurde, kusjuures esineb mõningaid väiksemaid kõikumisi mõne kümnendik-hertsi ulatuses, mis on seotud ionosfääri kõrguse või juhtivuse ajutiste muutustega (näiteks tugevate päikesepursete ajal). Need kõikumised on minimaalsed ja pöörduvad: need ei väljenda mingit põhimõttelist trendi, veel vähem planeedi "laialiminekut".

Kust pärineb kiirenemise müüt?

Idee, et Schumanni resonants on tõusnud 7,83 Hz-lt palju kõrgematele väärtustele (mõnes viirussisus koguni 16, 30 või 40 Hz), on internetis ringelnud juba aastaid, sageli koos graafikutega, mille allikas pole kunagi selgelt tuvastatav ega kontrollitav. See narratiiv on levinud teatud enesearengu ja vaimsuse ringkondades, kus seda tõlgendatakse mõnikord kollektiivse "vibratsioonilise tõusu" märgina.

Probleem on selles, et see narratiiv ajab segamini mitu asja: ajutised intensiivsuse tipud (amplituud, mitte sagedus), mõõtmismüra, mis pärineb kalibreerimata või inimtegevusest tingitud elektromagnetiliste allikate läheduses asuvatest instrumentidest, ja sõna "vibratsioon" sümbolistlik tõlgendus, millel pole enam palju pistmist geofüüsikute poolt mõõdetud füüsilise nähtusega. Ükski avaldatud ja kontrollitav teaduslik uuring ei teata Schumanni põhisageduse püsivast nihkest.

Siin on näide graafikust, mida mõned ärevil või kindlaid uskumusi omavad inimesed sageli valesti tõlgendavad. Nad annavad sellele oma vaatepunktist lähtuva tähenduse, arvestamata mitmeid tegureid, et see vastaks nende veendumustele.
Siin on näha ajutiselt suurenenud aktiivsust 30 Hz suunas. Alustuseks peaksime "kuulma" müra, kuna inimsilm tajub helisid alates 20 Hz-st. Seega loogiliselt võttes on kõik, mis on üle 20 Hz, tavainimesele kuuldav. Küll aga ei kuule me oma ümbruses kuulmise teel ühtegi tegelikku muutust. Lisaks ei võta need inimesed arvesse võimalikke muutusi, mis on seotud troopiliste nähtustega, kus tugev elektriallikas võib lühiajaliselt loomulikul teel Schumanni resonantsi muuta. Samuti ei võta nad arvesse niinimetatud geoinseneriseadmeid, mis võiksid orgaanilisi laineid sünteetiliselt muuta. Sellistel seadmetel nagu HAARP on see võimekus ja need tööriistad on tõepoolest olemas; neid on enam kui 50 riigis kasutatud juba üle 80 aasta. Seetõttu ei ole võimalik seda tegurit Schumanni resonantside ajutiste häirete puhul tähelepanuta jätta, enne kui hakatakse kasutama sensatsioonilist kõnepruuki ja esitama väiteid "Maa vibratsiooni suurenemisest", kui on selgelt näha, et see on ajutine ja kõik naaseb alati normaalsesse 7,83 Hz sagedusse.

See ei tähenda, et ideel sisemisest transformatsioonist, teadvuse seisundi muutusest või kollektiivsest üleminekust ei oleks inimlikul või sümboolsel tasandil mõtet, vaid lihtsalt seda, et sellist kogemust ei saa mõõta ega valideerida Maa-ionosfääri õõnsuse elektromagnetilise sagedusega. Need on kaks erinevat registrit: metafoor ja mõõtmine.

Kui inimesed ärkavad bioresonantsi ja bioühilduvate lainete potentsiaalile, on see väga hea, kuid ärge ajage oma isiklikku ärkamist segi parameetritega, mis juhivad elu Maal ja mis on püsivad, et see elu saaks püsida. Ma mõistan, et võib olla entusiastlik ja kirglik, sest kuulun ka ise nende inimeste hulka, kuid mul on südameasjaks võtta distantsi, leida aega analüüsiks, kasutada tervet mõistust ja vahetegemisvõimet, et mitte langeda sensatsioonilisuse lõksu ja öelda "Eureka, ma leidsin selle". Me oleme "õpipoisid", mitte "nõiaõpilased", seega on meie kohus säilitada distants ja analüüsida neid nähtusi teadlikult, enne kui väidame, et mõistame neid. See on algatuslik teekond, mis võtab aega, meie ülesanne on säilitada need "kosmilised" konventsioonid, et mitte eksitada mõnda meie emotsionaalselt haprat venda või õde, kes ootavad mingit "päästjat" või lahendusi, kuigi kõik on juba meis olemas.

Me sünnime looduna, kuid mitte olemuselt, me oleme loojad.

Miks see eristus on oluline ka heli ja heaolu puhul

Projektiga naturasounds uurin ma teadlikult ja austusega heli selle esmases, terapeutilises funktsioonis. Helil on tõeline võim keha ja vaimu üle ning just sel põhjusel tundub mulle oluline eristada seda, mis kuulub mõõdetava füüsika valdkonda, sellest, mis kuulub subjektiivse ja sümboolse kogemuse valdkonda.

7,83 Hz kasutamine ankurdussagedusena helipraktikas, meditatsioonis või une toetamisel on igati asjakohane ja sidus: see on stabiilne sagedus, mis on meie keskkonnas pidevalt olnud sellest ajast, kui Maa on oma praegusel kujul eksisteerinud, ja millega meie füsioloogia on miljonite aastate jooksul kohanenud. Sagedusgeneraatorid sisaldavad seda põhisagedust ja paljud inimesed tunnistavad selle hüvesid, mida nad võivad sellega seoses tunda.

Seevastu diskursuse ehitamine väidetavale "Maa kiirenemisele" õõnestab muidu tõsiste ja hästi põhjendatud praktikate usaldusväärsust. Teaduslik rangus ja heli tundekogemus ei ole omavahel vastuolus: vastupidi, faktidele tuginemine tugevdab usaldust ja meie pakutava väärtust.

Minu südameasjaks on reprodutseerimise nähtuse kaudu kinnitada, et need sagedused resoneerivad tõepoolest elusorganismidega, sest me oleme valguse olendid ja vajame neid bioühilduvaid sagedusi, et meie organism omastaks osa sellest eluteabest, mis vibreerib kõikjal meie ümber pidevalt, aga ka perioodiliselt.

Nagu näitab Sir Jagadish Chandra Bose oma elektrofüsioloogia-alaste töödega, suudavad taimed vastu võtta teavet lainetena, mis tekivad vaid kord aastas (f = 32 nHz), samuti lainetena, mida kiiratakse 500 000 korda sekundis (f = 500 kHz).

Lisaksin veel, et siin on seos vee 4. olekuga, mida on arendanud prof Gerald Pollack.

Arvutasin selle sageduse välja valemist H3O2- ja jõudsime 417,60 Hz sageduseni.

Matemaatikas on huvitav see, et kui võtta aluseks Zarlino tööd loomuliku heliredeli arvutamiseks, siis La3 puhul jõuame tagasi sama sageduseni 417,60 Hz, alustades 7,83 Hz põhjast...

Gioseffo Zarlino, 16. sajandi Veneetsia teoreetik (Le Istitutioni harmoniche, 1558), pakkus välja nn «loomuliku» või «puhta» heliredeli, mis ei ole ehitatud võrdsetele jaotustele (nagu kaasaegne võrdtempereeritud häälestus), vaid lihtsate täisarvude suhetele, mida peetakse kõrvale konsonantsemateks. Erinevalt pütagoorlikust heliredelist (mis kasutab vaid 2 ja 3 suhteid) tutvustas Zarlino arvu 5, mis annab tunduvalt «puhtamad» tertsid.

Siin on tema loomuliku mažoorse heliredeli seitse astet:

Noodi sagedus = (7,83 Hz × 2ⁿ) × Zarlino suhe

Teisisõnu, see vee 4. oleku sagedus resoneerib veeelemendiga, aga ka maaelemendiga, seega on see väga võimas ümberstruktureerimise sagedus.

Jäägem kuulama elu ja häid laineid, mis moodustavad selle "kosmilise sümfoonia".