Vesi ja tehisintellekt: kaks 21. sajandi suurt väljakutset, mis on omavahel vastuolus

Kui "uus intelligentsus" planeedi janusse jätab

Meie ajastus on midagi sügavalt iroonilist, peaaegu traagilist. Oleme tsivilisatsioon, mis vaatab ahastusega taevasse, teades, et meteoriit läheneb, kuid jätkab vaidlust elutoa kardinate värvi üle.

Kas mäletate filmi Don't Look Up, kus Leonardo DiCaprio kehastab teadlast, kes on kollektiivse ükskõiksuse ees meeleheitel?
Asendage meteoriit veekriisiga ja saate meie praeguse reaalsuse.
Ainult et seekord me ei vaata taevasse: me vaatame oma ekraane, nutitelefone, vestlusroboteid.
Ja sel ajal vesi aurustub.

Vesi: see elutähtis element, mille me unustame

Vesi on kogu Maa elu alus.
Ilma selleta poleks fotosünteesi, ökosüsteeme ega tsivilisatsiooni.
See moodustab tänu oma niisutavale toimele suurema osa meie keha molekulidest, see toidab meie mulda, see reguleerib meie kliimat.
See on elu allikana igas elusorganismis.

Kirjutan sellest oma blogis piisavalt, et mõista paremini ka selle omadusi, olekuid ja voorusi.

Tuginedes oma 432 Hz teemalistele töödele, täpsustasime 2020. aastal koos prof Marc Henryga H2O veemolekuli bioresonantsi sagedust, et mõista paremini heli ja sageduste mõju bioloogiale.
Sain vee sagedusi veelgi põhjalikumalt uurida 2024. aasta alguses koos prof Gerald Pollacki töödega ja [H3O2]- eksperimendiga.
Me teame seda.
Me õpetame oma lastele, et vesi on tähtis ja oluline ressurss.
Ja ometi oleme tunnistajaks hämmastavale vastuolule: kuigi väidame, et tahame seda elutähtsat ressurssi säilitada, arendame tehnoloogiaid, mis tarbivad seda pöörase kiirusega.

Arvud on kõnekad.
Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel neelasid andmekeskused 2023. aastal umbes 560 miljardit liitrit vett. See arv võib 2030. aastaks enam kui kahekordistuda, ulatudes ligi 1200 miljardi liitrini aastas. Et seda perspektiivi panna: üks suur andmekeskus võib tarbida 3,8 kuni 19 miljonit liitrit vett päevas. See on võrdne kümnete tuhandete majapidamiste tarbimisega.

https://www.connaissancedesenergies.org/afp/un-rapport-appelle-les-acteurs-de-lia-mieux-controler-leurs-consommations-delectricite-et-deau-250207

Ja siin on absurdne paradoks: 20 küsimust ChatGPT-le nõuavad 0,5-liitrise pudeli vett. Me suhtleme masinatega, tühjendades sõna otseses mõttes oma põhjaveevarusid.

Ja kui palju küsimusi te arvate, et sellele tarkvarale iga päev esitatakse?
2,5 miljardit!!!

Arvutus:
Kui 20 küsimust = 0,5 liitrit vett
Siis 1 küsimus = 0,5 ÷ 20 = 0,025 liitrit (ehk 25 ml)
2,5 miljardi küsimuse puhul: 2 500 000 000 × 0,025 = 62 500 000 liitrit

See teeb 62 500 kuupmeetrit ehk 62,5 miljonit liitrit päevas

Et seda perspektiivi panna:

• See on võrdne 25 olümpiabasseiniga päevas (üks olümpiabassein = 2500 m³)
• Umbes 22 800 kuupmeetrit aastas (kui säilitame selle päevase tempo)
• Umbes 140 000 inimese veetarbimine päevas (eeldusel 450 liitrit/inimese kohta/päevas, sealhulgas kõik kasutusviisid)

Need arvud illustreerivad nende tehisintellekti mudeleid majutavate andmekeskuste jahutamiseks vajaliku infrastruktuuri märkimisväärset keskkonnamõju. See on tehnoloogiasektoris üha enam muret tekitav teema.
 
https://www.numerama.com/tech/2036695-le-nombre-de-questions-posees-chaque-jour-a-chatgpt-est-hallucinant.html

Tehisintellekt: kustumatu janu

Tehisintellektile pühendatud andmekeskused on eriti ahned: nende elektritarbimine on 4–5 korda suurem kui tavalisel andmekeskusel. 2022. aastal moodustasid andmekeskused, krüptovaluutad ja tehisintellekt juba peaaegu 2% maailma elektritarbimisest ehk 460 TWh. 2030. aastaks võivad need vajadused kahekordistuda, ulatudes 945 TWh-ni, kasvades umbes 15% aastas.

Kuid see pole veel kõik.
Süsinikujälg on samuti murettekitav.
BLOOM-i tehisintellekti mudeli treenimine eraldab 10 korda rohkem kasvuhoonegaase kui üks prantslane aastas.
Tehisintellekti GPU-de tootmisega seotud CO₂ heitkogused võivad aastatel 2024–2030 suureneda 16 korda, ulatudes 19,2 miljoni tonni CO₂-ekvivalendini.

Filosoofiline küsimus, mis häirib

Esitame endale fundamentaalse, peaaegu piinliku küsimuse: kuidas saab "tehisintellekt" olla energianäljasem kui tõeline intelligents?

Meie aju, see evolutsiooni ime, töötab umbes 20 vatiga. Kakskümmend väikest vatti mõtlemiseks, loomiseks, unistamiseks, sümfooniate komponeerimiseks või keeruliste võrrandite lahendamiseks. Üks päring tehisintellektile tarbib umbes 0,3 vatt-tundi, mis on potentsiaalselt 10 korda rohkem kui tavaline Google'i otsing.
Korrutage see miljardite igapäevaste päringutega ja saate aru absurdist, millega silmitsi seisame.

See ebaproportsionaalsus paljastab häiriva tõe: me nimetame "intelligentsuseks" midagi, mis on põhimõtteliselt ebaefektiivne, raiskav ja liialdatud.

See on nagu oleksime loonud ratta, mis vajab üheks pöördeks veoautotäit kütust. Kus on loogika? Kus on tarkus?

Paljastav geograafiline paradoks

Absurd saavutab haripunkti, kui uurime, kuhu need andmekeskused on rajatud. Uuring näitab, et 45% maailma andmekeskustest asub jõgikondades, kus on kõrge veekättesaadavuse oht, ja 47% kohtades, kus esineb põud.
Lisaks asub 65% neist 5 km raadiuses bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt olulistest piirkondadest.

See on nagu olümpiabasseinide ehitamine keset Sahara kõrbe.
Kas pilt on naeruväärne? Kuid täpselt seda me teemegi.

Kui need rajatised juhivad soojenenud jahutusvett jõgedesse või järvedesse, häirivad need termilise reostuse kaudu veeökosüsteeme. Kalad, veetaimed, kogu tuhandeid aastaid püsinud tasakaal lüüakse segi, et serverid saaksid töötada.

Läbipaistvuse kõrvulukustav vaikus

Ja nagu filmis Don't Look Up, valitseb ka siin sama vaikimiskohustus, sama organiseeritud eitamine. Praegu puuduvad tehisintellektitööstuses kohustuslikud keskkonnaalase teabe avalikustamise reeglid. Tehnoloogiahiiud võivad tarbida, reostada ja kuivatada ilma, et peaksid sellest avalikult standardiseeritud viisil aru andma.

Microsoft on diskreetselt avaldanud, et nende veetarbimine kasvas aastatel 2021–2022 34%. Google omakorda registreeris samal perioodil 20% tõusu. Need arvud on peidetud sadade lehekülgede pikkustesse jätkusuutlikkuse aruannetesse, olles laiemale avalikkusele nähtamatud.

Üks ekspert rõhutab, et "vee hõivamine on agressiivne selles mõttes, et see on planeerimata ja kohati läbi arutamata, tekitades tõsise probleemi veekasutuse demokraatliku aruteluga." Meid on ilma jäetud õigusest kollektiivselt otsustada meie elutähtsate ressursside kasutamise üle.

Võimatu duaalsus

Nii seisamegi silmitsi pöörase duaalsusega. Ühelt poolt kõned ökoloogilisest üleminekust, bioloogilise mitmekesisuse säilitamisest, kliimamuutustega võitlemisest. Rahvusvahelisi konverentse on järjest enam, jätkusuutliku arengu eesmärgid on välja pandud, ettevõtted suhtlevad oma keskkonnaalase vastutuse teemadel.

Teiselt poolt meeletu võidujooks digitaalse "progressi" suunas. Iga uus tehisintellekti põlvkond peab olema võimsam, kiirem, muljetavaldavam. Investeeringuid mõõdetakse miljardites. Lubadused helgest tulevikust tänu tehisintellektile tulevad igalt poolt.

Nende vahel: vesi. See piiratud, asendamatu ressurss, mis ammendub samal ajal, kui meie vaidleme.

Siin väljendub sügav majanduslik viga. Oleme loonud süsteemi, kus tehnoloogiline kasv on esikohal elu võimaldava keskkonna säilitamise ees. See on nagu selle oksa saagimine, millel istume, kuid naeratus näol ja jutt innovatsioonist.

Kas suundumust on veel võimalik pöörata?

Andmekeskuste elektritarbimisega seotud kaudsed heitkogused kasvavad tänaselt 180 miljonilt tonnilt CO₂-lt 300 miljoni tonnini 2035. aastal, mis on 66-protsendiline tõus.
Kontrollimatu kasvu stsenaariumi korral võib see arv küündida kuni 500 miljoni tonnini.

Selle trajektoori taustal kerkivad esile mõned arglikud algatused. Prantsusmaal on välja töötatud üldine raamistik säästliku tehisintellekti jaoks, et pakkuda organisatsioonidele metoodikat keskkonnamõju hindamiseks. 2025. aastal lõid 91 partnerit keskkonnasäästliku tehisintellekti koalitsiooni.

Kas need on vaid tilgad ookeanis?
Võib-olla. Kuid just need tilgad tekitavad laineid.

Mõned argumendid väidavad, et tehisintellekt võib paradoksaalsel kombel aidata keskkonnaprobleeme lahendada. Google olevat tänu tehisintellektile suurendanud oma päikese- ja tuuleparkide efektiivsust 20–30%. Nutikates hoonetes vähendaksid tehisintellektil põhinevad süsteemid energiatarbimist kuni 40%. IEA andmetel võiks tehisintellekti heitkoguseid kompenseerida kolm kuni viis korda suurema heitkoguste kokkuhoiuga.

Kuid siin on konks: me panustame tulevikule. Me paneme oleviku panti ebakindla tuleviku eest. See on täpselt nende tegelaste jutt filmis, kes meteoriidiga silmitsi seistes teevad ettepaneku seda pigem "hallata" kui vältida.

Intelligentsus, mida me tegelikult otsime

Selles vee ja tehisintellekti, looduse ja tehnoloogia, elu ja algoritmide vastasseisus mängitakse võib-olla välja meie sajandi kõige fundamentaalsem küsimus: millist intelligentsust me tegelikult otsime?

Looduse intelligentsust, mis on kulutanud miljoneid aastaid uskumatult efektiivsete ökosüsteemide loomiseks, kus midagi ei lähe raisku, kus kõik on taaskasutatud? Või tehisintellekti, mis on ahne, ebaefektiivne, mis õgib elutähtsaid ressursse, et kohmakalt simuleerida seda, mida inimaju teeb 20 vatiga?

Vesi annab meile selge vastuse, kui me nõustume seda kuulama.
Ta voolab, ta kohaneb, ta toidab, ta muundab.
Ta on elu enda intelligentsus.
Ja meie ohverdame seda serverite nimel, mis eraldavad soojust.

Meteoriit on siin, meie peade kohal. See on andmekeskuse kujuline.
Ja me jätkame taevasse mittevaatamist.

---

Naturasoundsis usume, et tõeline intelligentsus seisneb harmoonias elusloodusega, mitte selle programmeeritud hävitamises. Vesi on meie kõige väärtuslikum ühisvara. On aeg valida: kas säilitada kogu elu allikas või vaadata mujale, samal ajal kui see kuivab.