"Paulownia laul" Montreux' džässifestivalil 2026
Lõin 11. aprillil 2019 helitaimeteaduse (herboristerie sonore), et jagada ravimtaimede terapeutilist laulu, sest minu kogemus Ladina-Ameerikas teatud taimedega, nagu näiteks kakaopuu, andis mulle impulsi neid sõnumeid edasi anda. Teadsin, et neid meloodiaid peavad kuulma erinevad publikud, et lasta taimede ja puude häälel kõlada.
Elumissioon, mida austan iga päev.
7 aastat hiljem, pärast kümneid taimelaule, mida on jagatud selles helitaimeteaduses, aga ka konverentside, töötubade, festivalide ja muu vahendusel, ning mõningaid digitaalseid albumeid, mis demonstreerivad salvestatavate biodata-andmete kunstilist potentsiaali, on mul suur rõõm anda välja esimene vinüülplaat.
Ja mitte lihtsalt suvaline, ega mitte lihtsalt suvaliselt.
"Le chant du Paulownia" (Paulownia laul) on mitmeaastane kaaslooming ja selle tänavune väljaandmine nõudis planeetide erilist seisu.
Alates 2022. aastast osalen peamiselt heliprojektides La Villa « Le Lac » Le Corbusier's, mis keskenduvad selle uskumatu koha aia embleempuu laulule.
Sain panna selle esimest korda laulma 2022. aasta Riviera muuseumiööl ja üle 500 inimese tuli avastama seda teadust ja kunsti ühendavat projekti.
Austusavaldus "Quatuor du Lac"-ile, sest see maja oli haruldaste ja originaalsete helieksperimentide teater.
Siin on video, mis võtab kokku selle austusavalduse "quatuor du lac"-ile 2022. aastal:
Isegi Šveitsi raadio tuli tegema saadet "coté jardin", kus saime 2023. aasta oktoobris koha sajandijuubeli puhul eetris lasta kõlada Paulownia laulul.
https://avecvous.rts.ch/evenements/emissions/cote-jardin-investit-la-maison-de-l-architecte
Erakordsed kogemused erakordses kohas – just seda oligi vaja, et aja jooksul arendaksime koos Patrick Moseriga, La Villa « Le Lac » Le Corbusier' kuraatoriga, kestva suhte, et lasta kõlada aia taimedel, kes on selle koha aastaringkonna elanikud.
Sain aastatel 2022/2023 võtta kõigist taimedest jäljendi, et meil oleks märk, biokeemiline ja heliline jälg kõigist neist olenditest, kes elustavad seda aeda, mille Le Corbusier täpselt läbi mõtles, et igal kuul oleks õitsemise järgi erinevad värvid. Ta oli teadlik looduse tsüklitest ja valis iga taime rangelt, et kaunistada seda paika viisil, mis kooskõlastub välise raamistikuga, mida järv pakub aastaringselt.
2024. aastal tabas mind üllatuslik Patricku kõne, milles ta selgitas, et Paulownia sureb ja see tuleb asendada. Esimese oli pea maha võtnud veidi liiga innukas aednik, kes arvas, et teeb head... 2014. aastal pidid nad uue istutama ja avaldasid mõtteid, et see ei jää siia... 10 aastat hiljem aitasid need mõtted kaasa selle hukkumisele ja Patrick pidi leidma võimaluse see asendada.
Ootamatu pööre: Šveits otsustas lisaks samal aastal, et Paulownia on invasiivne liik ja see tuleb alates 1. septembrist keelustada. Patrick suutis meisterlikult orkestreerida selle asendamise viimasel hetkel, 30. augustil, kõigi osapoolte allkirjadega, kes nõudsid luba. Missioon täidetud, et see koht säiliks algupärasena koos selle puu vaimu olemusega, millest on aja jooksul saanud aia embleem.
Nii sain salvestada Paulownia 2.0 laulu 2022. aastal pärast oma esinemist Riviera muuseumiööl, ja seejärel 2024. aastal, täpsemalt oktoobris, salvestasin Paulownia 3.0 laulu, et saada uus arhiiv selle uue tulija kohta dokumentatsiooni ja ka puu arengu jaoks tema uues elukohas.
Sellest tekkis mõte jagada seda mälu ja neid laule füüsilisel kandjal: vinüülplaadil.
Pidime ootama veel kaks hooaega, et mõte küpseks ja pakkuda originaalset, ajas valminud eset.
Ja kuna La Villa « Le Lac » Le Corbusier on oma rahvusvahelise haarde tõttu kontaktis paljude teiste paikadega, on olemasolevate koostööprojektide seas ka üks selle kauni festivaliga, mis on juba 60 aastat Montreux's toimunud: Montreux Jazz Festival.
Marc Aymon oli esimene külaline, kes tegi residentuuri 2023. aastal, ja sellele järgnes 45-pöördelise plaadi tootmine, et jäädvustada helilisi aktsioone, mis on enam kui 50 aasta jooksul tähistanud Villa aastaaegade rütmi.
https://www.villalelac.ch/fr/event/marc-aymon
Sain vahepeal anda teise ainulaadse etenduse 2026. aasta Riviera muuseumiööl, lastes avalikkusel Paulowniat taas kuulata, kuid ühe nüansiga. "Sundisin" teda kasutama täpseid sagedusi, seda "värviklaviatuuri", mille Le Corbusier 1939. aastal oma arhitektuuriteoste valguskujunduse vajadusteks välja töötas. Nii olid Paulownia ja Villa järjekordse haruldase helieksperimendi teater ja mul oli hea meel kohata sel õhtul uudistajate seas oma sõpra Bertrand Siffertit, ühte Montreux Jazz Festivali legendaarsetest helitehnikutest, kuid ennekõike "maailma parima bändi": "The Young Gods" helitehnikut (nii ütles David Bowie 1990ndatel ja teised muusikud nagu Trent Reznor NIN-ist või ka Mike Patton viitavad neile kui eeskujudele. Muide, oma endises käsitööfotograafi elus olin vahetanud mõtteid Zone Libre'i Serge Tayssot-Gayga – Noir Désir' endise kitarristiga –, kes samuti rääkis mulle "noortest jumalatest" sama "maailma parima bändi" terminiga, mis on pilgutuseks minu südamesõbrale Franz Treichlerile, keda olen mõned aastad taimedega musitseerimise praktikasse sisse pühitsenud).
Bertrandile meeldis väga mängida klaviatuuriga, mille ma sündmuseks konstrueerisin, ja kuulata, kuidas Paulownia kasutab neid spetsiifilisi sagedusi, mille olin arvutanud oma helilise molekulaarkeemia alaste tööde põhjal.
Ajakastuse rõõm: juuni alguses jõudis see uus originaalne "Paulownia laulu" vinüülplaat Stéphanie Aloysia-Moretti, Montreux Jazz Artists Foundationi kunstilise direktori kõrvu, kes kutsub meid koos Patrick Moseriga seda ainulaadset kontseptsiooni esitlema ja mõlemat külge selle legendaarse festivali 60. väljaande ajal kuulama.
Nii leidsime end laupäeva öösel vastu pühapäeva, 5. juulit festivali sümboolses kohtumispaigas Lake House'is, selle suurepärases raamatukogus, et jagada "Paulownia laulu" seiklust heas seltskonnas: Fred Fatio, DJ ja raadiohääl aka Daddy Fred, kes võimaldas mul ka otse-eetris lasta kõlada basiiliku laulul, mille oli mulle selleks puhuks laenanud kõrvalasuv restoran, kus muide kohtasin Stingi, sest ta esines samal õhtul festivalil ja tuli keskpäeval sööma. Ta on festivali püsikülaline, seega teab häid kohti.
Iga päev ei satu sellisesse kohta pärast veel Frank Zappa antoloogilise albumi vapustavat kuulamist, mida selgitas Mike Keneally.
« Keneally on Zappa-järgse ajastu progressiivse roki vaieldamatu geenius. » – All Music Guide
Kaasaegse muusika ühe loomingulisema ja intensiivsema kitarristi ja klahvpillimängijana on Mike Keneallyl aukartustäratavad oskused multiinstrumentalisti, laulja, laulukirjutaja, produtsendi ja arranžeerijana.
Alates 1992. aastast on Keneally andnud välja üle 30 originaalkompositsioonide albumi ja loonud märkimisväärselt leidliku loomingu. Ühendades absurdse huumori, oskuslikult rakendatud virtuoossuse ja pideva otsingu kõige järele, mis sarnaneb transtsendentsiga, tunnistab tema albumite lakkamatu stiililine mitmekesisus Keneally armastust kõikide muusikastiilide vastu, väljaspool žanrilisi piire.
Mike'ile meeldis vinüüli kuulamine väga ja meil oli hea meel kinkida talle üks 300st eksemplarist. Näha kedagi, kes on kaasaegses muusikas nii range, oma toolil "Paulownia laulu" saatel "tantsimas", oli tohutu nauding, eriti kui teile antakse kasutamiseks tipptasemel Nagra plaadimängija väärtusega üle 200 000 Šveitsi frangi.
tegelikult vääris Paulownia vähemalt seda oma esimeseks avalikuks kuulamiseks.
Ja siin on esitlus videona, mille sain oma telefoniga jäädvustada, et oleks märk sellest seiklusest legendaarsel festivalil. Üks koopia jäi raamatukokku, sest ka Daddy Fredile meeldis kontseptsioon ja meloodiad, mis saavad selles kohas kõlama hakata.
Seeme, mis idaneb, ja kindlasti tuleb 2027. aastal uusi üllatusi, sest meile on tehtud ettepanek parema ekspositsiooni jaoks, et tutvustada taimede meloodiat.
Järgneb...
Ja uudishimulikele – Call Me Edouardi saidil on müügil mõned eksemplarid siin:
https://www.call-me-edouard.com/fr/livres/le-chant-du-paulownia-33/